• Prindi

Mees, kes vaatab tingimata hommikuid

Tõnu Aava teavad mitme põlvkonna teatrisõbrad.Juuli lõpupäevil ja augusti keskel etendub Raasikul, drug Harju-Jaani kirikumõisas muusikaline etendus. Peaosa mängib säravate silmade ja kõlava tämbriga näitleja Tõnu Aav.

Peagi etendub Raasikul lugu „Oamats ja Ernesaks", viagra buy mis pühendet` suurmehe, Gustav Ernesaksa 100. sünniaastapäevale.

Teie mängite maestro Ernesaksa?

Eilses proovis leppisime kokku, et tükis on üks koht, kus on Panso monoloog. Me jagasime selle monoloogi ära, mina võtsin jupi teisest vaatusest. Ütlesin, sel juhul ma pole Ernesaks, et võtan siis pärja kaelast ära ja kuidas teile tundub, olete siin tükk aega juba istunud ega saa ikka aru, kes siin Ernesaks peaks olema? Või palju neid Ernesaksu on? Oamatsi Kusti peaks ka noorest peast Ernesaks olema ja kas siin üldse Ernesaksa on?

Pole midagi parata, et see niimoodi on. Võib kirjutada näidendi ja panna pealkirjaks Gustav, Georg või siis Voldemar, aga sellega ikka neid mehi kätte ei saa. Nad on niivõrd suured mehed, et nad ei mahu pildi peale ära.

Teater on küll võimas, aga ta pole kõikvõimas. Teatri ülesanne ongi ainult vihjata, näidata, mitte kujutada. See pole vabandus, vaid seletus. Mul on etenduses küll valged kulmud ja valge ülikond, aga ega ma Ernesaks ikka ole. Seda enam, et ta on nii tuntud kuju.

Ernesaksa osa pakkus mulle Raasiku rahvamaja juhataja Margit Eerik juba siis, kui lumi oli maas. Et ma ei olnud tükki lugenud ja see polnud veel valmiski, ütlesin pikemalt mõtlemata ära. See ei ole minu rida, mina ei saa sellega hakkama. Ütlesin ka, et ma ei pea konkreetsete inimeste mängimisest üldse midagi ja see on väga suur vastutus.

Kui nüüd selgus, et Lembit Eelmäe kopsupõletikku haigestumise tõttu ei saa osaleda ja mind paluti uuesti, hakkas mu süda valutama. Kuidas nüüd nii, inimestel jääb minu pärast etendus tegemata ja nad on suures hädas (ohkab). Olingi nõus.

Ega näidend polegi läbilõige Gustav Ernesaksast kui tervikust ja 100. sünnipäeva puhul jääb sellest igal juhul väheseks.

Olete ise Gustav Ernesaksaga kokku puutunud?

Huvitav on, et mina olen Kehra poiss, Ernesaks aga naabervallast. Mina olen Reaalkoolis kaheksandas klassis tema pojaga ühes pingis istunud. Tookord olin tohutu laulusõber ja mulle kohutavalt meeldis Petrovi aaria „Tormide rannas”. Siis ma tahtsin selle aaria nooti saada ja ütlesin seda pinginaaber Otile. Tema kutsus mind oma koju kaasa ja ütles, et küsigu ma ise isa käest. Nii ma käisingi nende Oru tänava kodus ja küsisin Ernesaksalt nooti. Ta oli kuidagi väga kahtlustav, aga noodi ma sain.

Hiljem puutusin temaga konservatooriumis kokku, laulsin konservatooriumi õppekooris, kus dirigendid harjutamas käisid. Mul on meeles üks proov, millest kujunes näitlik õppetund, kus Gustav Ernesaks dirigeeris. Teist niisugust elamust ma ei mäleta. Ma ei uskunud, et ta dirigendina nii võimas võib olla. Ja meeles on veel see, kui mängisin Kihnu Jõnni ja Ernesaks oli proovis Panso kõrval. Siis ta näitas meile isegi saarlaste kujusid ette ja ma märkasin, et Panso hakkas lõpuks imeliku näoga vaatama, et kes siin õigupoolest lavastab (muheleb).

Ernesaks oli väga andekas ja mitmekülgne mees, teist niisugust pole.

Kelleks väike Tõnu saada tahtis?

Vist sõjaväelaseks, sest nägin lapsepõlves sõjavägede vahetumist Kehras. Et ma sõdureid ja ohvitsere nii palju Kehras nägin, oli minulgi nagu kõigil poistel huvi relvade ja sõjaväelase ameti vastu.

Olen filmides palju ohvitsere mänginud ja mulle meeldis neid mängida. Mängisin saksa ohvitsere nagu eesti omi. Ei mingit satiiri ega palagani.

Kui ma nüüd tahtlikult mälus sorin, siis eks ka autojuhiks, nagu kõik lapsed. Olen Kehra poiss, sündisin 1939. aastal Tallinnas majakeses, kus tramm keeras ümber nurga teenindusmaja ette.

Käisin Kehra koolis neli klassi, kiituskirju sain, siis tulin Tallinnasse ja kiituskirju enam ei saanud (naerab), sest siin oli muudki teha kui õppida: lasteraadio, Pioneeride Palee nukutetaer ja kooli näiteringid. Võib oletada, et mul oli mingisugune huvi teatri vastu. Kehras oli isal kauplus, ait, ja hoovis aidatrepil mängisime ühe estraadikava maha. Käisime kuivatis, mis tollal oli rahvamaja, estraadi vaatamas, oli hea ja pea kõik sõnad jäid mulle pähe. Siis me seda mängisime. Olen püüdnud enda suhtes väga ausalt mõelda, kas see oli teatrihuvi?

See ikkagi ei olnud, oli mäng, nagu kõik teised mängud. Ma ei tundnud ennast seal laval mängides üldse mitte hästi. Teatrihuvi lapseeas eeldab seda, et laps tunneb mängimisest mõnu. Mina küll ei tundnud.

On Teil peale Kehra veel Harjumaal armsaid paiku?

Kui olin Tallinnas viienda või kuuenda klassi poiss, siis Pioneeride Palee kõrval majas oli Noorte Naturalistide Jaam. Aed oli seal väga suur ja tore, pidime seda mitu suve hooldama. Meil olid ka preemia ehk puhkusereisid ja need viisid Nelijärvele. Nii et Nelijärve on mulle üks väga armas koht, oleme seal järve ääres laagris olnud ja Jänedalt kapsaid ja porgandeid toonud, lõkkel suppi keetnud, paadiga sõitnud, ujunud ja Purgatsi järve hüpanud.

Kuidas jõuab Teieni publiku arvamus? Kas Teile kirjutatakse või öeldakse tänaval midagi?

Nii üht kui teist. Näiteks seesama Onu Remus, seda mainivad peaaegu kõik inimesed, kellega olen jutu peale saanud. See on mulle endale ka suur üllatus. Ma isegi ei saa päris täpselt aru, mis selle suure leviala fenomen on. Aga kuidas publikult tagasisidet saan? See ei ole üldse hooplemine, et liigutavaid momente on olnud. Üks mees, minust natukene noorem, rääkis, et nemad olid tundras Novaja Zemlja lähedal lumetormis, istusid telgis ja tormi vaibumist oodates rääksid üksteisele onu Remuse jutte. Neljakesi, täiskasvanud mehed! See oli mulle niisugune ehmatus, millega inimesed lumetormis aega veedavad.

Onu Remuse lugusid on kuulanud ju mitu põlve lapsi?

Ükskord talvisel ajal, keset Estonia puiesteed tuli vanaema väikese tüdrukuga, pidas mind kinni ja ütles: "Vaata, lapseke, see ongi onu Remus. Aga laps vaatas ega saanud mitte mingit muljet, sest mis see üks niukene priske ja prillidega mees ikka on.

Tegelikult on onu Remus neeger. Orignaal on Ameerika lõunaosariikide murdes kirjutatud ja on kohutavalt raskesti tõlgitav, seda ei julgenud ükski endast lugupidav tõlkija võtta. Siis leidus Valter Rummel, kes tegi esimesed asjad krips-kraps ära. Lõpuks ta tegi veel niisuguse katse, Kui seda raamatuna välja andma hakati, tegi ta niisuguse katse, et püüdis teksti panna murdesse. Meil ju neegrikeelt pole, meil on murded ja murrakud ja lihtsalt niuke lohakas eesti keel. Siis ta kasutas seda keelt ka.

Tean, et murde- ja mitte kirjakeele rääkimisega maadles Vilde „Pisuhänna" Piibelehe teksti kirjutades. See ei ole nii lihtne, meie keel ei ole nii suur, et me saaksime siin adekvaatselt murdeid tõlkida.

Praegu ei ole onu Remuse jutud Ameerikas soovitavad, sest enamikus neist on (meil siin Eestis on enamik loomadega tegevus) tegelasteks inimesed, need inimesed on aga neegrid ja need neegrid on natuke tu-tu: rumalavõitu, laisad, lohakad, ahned, õelad, kadedad - ühesõnaga neid jutte peetakse väga rassistlikeks. Lood lausa keelatud ei ole, aga neid absoluutselt ei soosita.

Nojahh, see oli mulle niisugune ehmatus, et millega inimesed lumetormis aega veedavad. Olen kohtunud lastega küll, kelle emad ütlevad, et laps teab Remuse lugusid peast. Ent mitte mingi hinna eest mulle lugema ei hakka. Häbenevad, nii kahju, kui see ka pole.

Öeldakse, et kui näitleja mingit rolli väga hästi teeb, siis jääb see talle külge ja saadab teda kogu elu. On Teil mõni niisugune roll, on Teid näiteks onu Remus seganud?

Ei, onu Remus ei ole seganud, sest seal on väga palju erinevaid hääli, erinevaid kujusid. Eks nad kõik minust endast pärinevad, aga õnneks niisugust valdavat põhitooni, mis võiks äratuntav olla, ei ole.

On niisuguseid rolle olnud küll, mis on mind kaua saatnud.

Te olete vist liiga noor, et mäletada kunagist Tsoorut.

Tollal oli teleris vaid üks kanal ja siis teati ikka. Ringreiside ajal jooksid lapsed sageli järel ja laulsid Tsooru laulu.

Oli veel Švejk Valdo Pandi saates „Viimane langeb välja". Et tol ajal oli saate auhinnaks sõit Tšehhimaale, siis Pant tahtis, et seal oleks Švejki kuju. Kuna see tegelane igal hommikul ekraanil vilkus, siis mõtlesin Švejki ekspluateerima hakata, esinesin asutuste pidudel, õues rahvapidudel. Et Hašeki enda tekst oli liiga kirjanduslik ja keeruline, hakkasin neid tekste ise kokku seadma. Eks see oli muidugi häbematus Hašeki suhtes (muheleb).

On Teil mingi moto, elutarkus, põhimõte, mida ei pruugi välja öelda, ent millele vahel mõtlete?

Muidugi on, aga ega need pole üllatavad. Kui näiteks pead ausust väga oluliseks asjaks, aga kui lähed seda ütlema, siis sa mõjud natuke lollakana (naerab). Ma ei kujuta ette, et ma siit toimetusest näiteks võtaksin midagi kaasa (naerab).

Sama sinisilmne olin ma terve Eesti rahva suhtes terve nõukogude aja. See oli mulle jõle hoop märja kaltsuga vastu silmi, kui ma lugesin, kui eestlased hakkasid Soomes käima ja meie kohta öeldi, et väike südi röövlirahvas. Ja kui Eesti koolilapsi ei lasta enam sisse Praha kaubamajja, sest lapsed varastavad. Mõtlesin kogu aeg, et eestlastele nagu saarlastele omistatakse ülimat ausust, et pannakse luud ukse najale, kui kodust ära minnakse. Mina mõtlesin, et ainult venelased on vargad, aga tuleb välja, et eestlased on ka.

See oli mulle kuidagi isiklikult solvav, et kuidas saab üks välismaal arvata, et eestlased on vargad. Saab (ohkab). Kui palju neid praegu narkodiileritena kinni istub, kui paljud briljandipoode ründavad - see on hirmus. Vägev kurjategijarahvas! Nii kurb teema.

Mis Teie päeva rõõmsaks teeb? Mis Teid vihastab-kurvastab?

Rõõmus olen ma ilmselt jumalast antuna. Mul on maþoorne natuur. Ma ei ole enda arvates ambitsioonikas, aga kunagi, kui ma kooliajal laulmisega tegelesin, siis oli mulle eluküsimus kõik olümpiaadid hästi ära teha, tulla esimeseks, teiseks, kolmandaks. Ma ei tea, miks see mulle nii oluline oli? Me järjestusime väga toredalt ühel olümpiaadil Anu Kaal, Mati Palm ja Tõnu Aav (naerab südamest).

Usun, et kõik inimesed, kui nad liiga vara ärkavad ja kohe duši alla ei lähe ning vedelema jäävad, siis ilmselt hakkavad kõik mured, solvumised ja solvangud kuhjuma ning tekitavad alaväärsuse ja väljapääsmatuse tunde. Tänapäeval leiab ju igasuguseid põhjusi, mille peale vihane olla.

Maal kohtab rõõmsa naeratusega elujaatavaid inimesi väga palju. Pole küll eriti märganud, et inimesed on tigedaks ja õelaks läinud.

Kus me suhtleme võõrastega kõige rohkem? Poes. Ja müüjast on näha, kuidas ta sinusse suhtub.

Ükskord peatusime Tartu uues kaubanduskeskuses ja üks noor plika müüs leti taga jäätist. Me Ago-Hendrik Kergega läksime ka jäätist ostma, üldse ei lõõpinud ega teinud nalja, aga küll ta oli tige! Ma küsisin, miks ta nii tige on. Ju siis keegi oli teda vihastanud, või oli ta sattunud tööle, mis talle ei meeldinud.

Öeldakse, et inimese elu on teekond. Kuhu Teie oma teel olete jõudnud?

Olen iseendale hirmus tänulik selle eest, et hakkasin korjama ajaleheväljalõikeid, mis rääkisid teatri retsensioonidest ja minust ka. Hakkasin neid ükskord sorteerima ja paratamatult lugema. Siis sain korraga aru, kui palju ma olen mänginud!

Paljusid osi ei mäletata, teatrist ei jää ju mitte mingisugust mälestust, ainult meile endile, tegijaile, tundub rohkem, kui see asi tegelikult väärt on.

Tuleviku suhtes? Ma üleüldse, võib-olla ebausu tõttu ei mõtle palju ettepoole, et palju ma veel jõuan. Ka lavastajad ei saa palju ette mõelda, sest nemad ei tea, kas teater üht või teist näitemängu üldse tahab.

Rõõmustan iga päeva üle, hommikul hirmus vara läheb uni ära ja vaatan, kuni päike paistma hakkab. Pärast võib jälle tukkuma minna, aga hommikut peab tingimata nägema.