• Prindi

Raasiku valla ajalugu hoitakse aus

Marianne Loik."Kes minevikku ei mäleta, therapy elab tulevikuta, ed " kirjutas Juhan Liiv. Raasiku vallas on kohaliku ajaloo ja pärandi hoidjaid alati olnud. On ka nüüd. Seega võime uskuda, et vallal on tulevikku.

Raasiku vallal on eriti hästi läinud, et leidub aktiivseid noori, kel kogukonna ja valla arendamine südameasjaks. Nad ei vaata ainult tulevikku, vaid ka minevikku ehk väärtustavad ühist ajalugu kõrgelt. Üks neist noortest on Marianne Loik. Loik töötab Pikavere lasteaias-algkoolis tantsu- ja ajalooõpetajana, liigub palju vallas ja lööb kaasa kõikvõimalikes ettevõtmistes. Ajaloohuvilisena panustab ta praegu Raasiku aleviku ajalooraamatu valmimisse.

Mõte raamatust ei sündinud tühjalt kohalt. 2011. aastal lõi Loik Raasiku valla ajaloo Facebooki-lehe. Eeskujuks oli Henri Reederi tehtud Aruküla ajaloo lehekülg. Loik mõtles, et lehel võiks koguda ja talletada kohalikku ajalooinfot. "Siis ma ei arvanud, et hakkan sinna panema kõike, millel valla ajalooga seos. Aga leidsin infoallikaid ja uut materjali hakkas lisanduma. Nüüd saadavad ja toovad inimesed ise pilte," selgitab ta.

Leheküljest raamatuni

Ühel päeval helistas Loigule tuntud koduloolane Vaino Napp. Napile olevat tehtud ettepanek kirjutada Raasiku aleviku ajaloost raamat. Mees oli aga hõivatud teise raamatu koostamisega, ning teades, et Loik õpib ülikoolis ajalugu, pakkus võimalust talle. Loigule idee meeldis ja ta haaras sellest kohe kinni. Nüüd tegelebki neiu materjali kogumisega.

Raasiku ajaloost kirjutab Loik ka lõputöö. Selles keskendub ta Raasiku aleviku asutustele ja organisatsioonidele 1920. ja 1930. aastatel. Sellest tööst saab raamatu üks osa. Loik kinnitab, et raamat akadeemiline ei tule. "Teos saab olema rikas pildimaterjali poolest ja on lihtne lugeda ka inimesel, kel võib-olla otsest ajaloohuvi ei ole. Ka kooliõpilased saavad seda lugeda," kirjeldab Loik raamatu vormi.

Teos kui ühistöö

"Materjali on kogunenud. On mõisaaega, Eesti Vabariigi aega ja nõukogude aega - igast ajastust midagi. Tervikstruktuur veel paigas pole," ütleb Loik. Millal raamat valmib, seda ta praegu ei tea. Kirjutab neiu vabal ajal, mida näpistab kahe töökoha ja paljude teiste tegemiste kõrvalt.

"Ei ole õige öelda, et see on minu ajalooraamat. See, mida mina teen, on minimaalne. Kõik inimesed, kes on materjali kogunud ja toonud, on osalised. Väga palju materjali on kogunud Raasiku aukodanik Ilse Tudre, samuti Mare Vaarik," tõdeb neiu. Ajaloolasena saab Loik raamatut täiendada niisuguste andmetega, millele teised ligi pääsenud pole. Näiteks tutvub ta arhiiviallikatega ja plaanib jätkata intervjuude tegemist.

Kes need inimesed on, kes materjale jagavad? "Väga erinevad. Palju on ka selliseid isikuid, kes Raasiku vallas ei ela," ütleb Loik.

Isiklik seos

Küsin Loigult, miks ta nii ennastsalgavalt kohaliku pärandiga tegeleb? Neiu tunnistab, et on kodukandi patrioot. Tema esivanemad on Harju-Jaani kihelkonnas elanud 17. sajandist. Loik tunnetab selgelt oma juuri ja seotust selle pinnaga, kus ta sündinud on. See panebki tegutsema.

Loigu unistuseks on, et vald saaks muuseumi või muuseumitoa. "Vald ei ole muuseumi loomiseks piisavalt rikas. Tegemist võiks olla ka eramuuseumiga," arutleb ta. Neiu on isegi konkreetseid mõtteid mõlgutanud. Sellest, kuhu need mõtted välja viivad, annab arutust aeg. Seni aga kogugem kokku kohalikku pärandit ja jagagem seda noore ajaloolasega. Igast infokillust võib sündida kasu.