• Prindi

Ravila mõis saab uue hingamise

Ravila mõisa graniittrepp koos ballisaaliga on Uno Silbergi jaoks mõisa tähenduslikumaid osasid.Pikka aega tegutses Ravila mõisas hooldekodu. Tänaseks on see suletud ja mõis läinud erakätesse. Kuna aastate jooksul on mõisahoone käest lastud, see seisab uuel omanikul ees tõsine töö.

Ravila mõisal on väärikas ajalugu. Mõisa mainiti esimest korda juba 1469. aastal. Praegusel kujul taastati peahoone pärast 1905. aasta põlengut.

1960. aastatest tegutses Ravila mõisas hooldekodu. Sel aastal koliti hooldekodu elanikud ümber ja mõis pandi enampakkumise korras müüki. Juulist on mõisa omanik Uno Silberg, kes on viimased 20 aastat Ravilas elanud ja tunneb mõisa elu-olu läbi ja lõhki.

Silbergil on suured plaanid, mida mees on hakanud juba ellu viima. "Plaan realiseerub 5-6 aasta jooksul. Selleks ajaks on kompleks üldjoontes korras. Küll aga saame rahvast vastu võtta ja üritusi korraldada juba sel sügisel," teatab ta.

Teeme Silbergiga mõisas jalutuskäigu. Eriti mõjuv on peahoone tagaküljelt. Maja ehteks on elegantne graniittrepp. Hea mulje jätab ka mõisapark. "Maad on siin umbes 11 hektarit, hoones aga ruume kokku üle 160," jagab mõisaperemees teavet.

Kahju tehtud

Ravila mõisa inspekteerinud muinsuskaitseameti Harju maakonna vaneminspektor Ly Renter hindas mõisa peahoone seisundi kehvaks. „Hoonet kohandati hoolealuste vajadustele, seda ei vaadatud kui muinsuskaitselist väärtust. Nõukogude ajal ja 1990. aastate algul tehtud remontide käigus ei võetud mingil viisil arvesse hoone ajalugu ning väärtust. Kasutati valesid materjale, palju algseid asju on remontide käigus rikutud. Säilinud on hoone väliskuju, veranda, mõned uksed, tagaküljel graniidist trepp, võlvkeldrid ja ruumide jaotused," ütleb ta.

Silbergi mõisa seisukord ei hirmuta. "Inimesed ise on lagunemisprotsessile kaasa aidanud. Õnneks on seinad ja vundament õigesti ehitatud. Nüüd on võimalus majale tekitatud kahju heastada," mõtiskleb ta. Hooldustöödega on alustatud: parandatud on katus, hetkel uuendatakse hoogsalt hoonete aknaid.

Renter tunneb heameelt, et omanikul on konkreetsed, realiseeritavad plaanid. "Väljavaated on head. See on lootustandev mõis," on ta veendunud.

Mis tuleb?

Mõisa minevik on Silbergi jaoks oluline. Seetõttu tahab ta luua mõisamuuseumi. "See on mõeldud inimestele tervikpildi andmiseks sellest, mida maja erinevatel sajanditel läbi elanud. Muuseumile lisandub kultuuriosa, mis on mõeldud nii kohalikele kui avalikkusele laiemalt. Korraldatakse kõikvõimalikke üritusi. Kõrvalhoones hakkame pakkuma sellist pansionaaditeenust, mis oleks vanaduspõlves ka iseendale vastuvõetav," seletab ta.

Silberg ütleb, et tema põhimõtteks on pakkuda tööd võimalikult paljudele kohalikele inimestele. 3-4 aasta jooksul loodab ta teenistust pakkuda kuni 70 isikule.

Lisaks mõisa korda tegemisele koostatakse ka mõisapargi korrastamiseks kava, mis näeb ette geodeetilisi ja dendroloogilisi uuringuid. "Park piirneb Pirita jõega. Teeme jõe-ääre krundi piires korda. Suurem plaan on kogu Kose valla ulatuses suurte koristustalgute läbiviimine Pirita jõe ääres," räägib Silberg.

Kindel siht

Mõis on küll vaid mõned kuud uue omaniku käes olnud, kuid juba hästi kogukonnaga seotud. Seal on toimunud mitmed sündmused. "Näiteks viidi 17. augustil mõisas läbi Ravila Külaarendamise Seltsi 10. aastapäev. See oli ühtlasi mõisa avatud uste päev. Mõisa külastas 400 inimest. Lapsed jooksid maja risti ja põiki läbi," vahendab Silberg.

Mõis on väikese Ravila jaoks väga oluline. Paljud kohalikud olid hoolekandeasutusega seotud. Silberg tahab seda suundumust jätkata. Mõis on tema jaoks ka sotsiaalne projekt.

Silberg ei lase end häirida ka sellest, et mitmed, vanasti mõisa külge kuulunud hooned on erastatud ja kuuluvad erinevatele inimestele. "Teeme nendega koostööd, mis tugevdab meid ja neid," märgib ta.

"Mõisa omamist ei saa rahas mõõta. See aeg, mis jääb tööaja lõpu ja uneaja vahele, on nüüd sisustatud. Mõis väärib küünlaid," tõdeb mõisaperemees rahulolevalt.