• Prindi

Keel tee ääres

Laurentsiuse Selts palus mul 10. augustil võtta Kuusalu pastoraadis sõna omaaegse kirikuõpetaja Eduard Ahrensi (1803-1863) mälestuseks kavandatud ausamba toetuseks ja kõigepealt valmimiseks. Samba maksumuseks on planeeritud 50 000 eurot, illness koos on viiendik. Kõige kallim osa on pronks ning selle valamine.

Kohapeal olles jäin mõtlema, kui palju on vaja veel tööd teha selleks, et mälestussammas kord avatud saaks. Kiriku ees peeti lauritsapäeva laata, kuid see oli esemelaat, mitte korjandusüritus. Sadakond meetrit eemal oli lahti söögimaja, mille saalis võtsid piljardilauad rohkem ruumi kui paar külastajat. Kuusalu kirikuküla on võrreldes tolle ülikauge ajaga, mil mina seal viimati käisin (1958), hoopis teistsugune, aga seekord oli mul võimalus ka valda seestpoolt võrrelda, sest ma käisin ühtlasi Haapses, nautisin vana maanteed ja istusin ühe vastu Kõrvemaad jääva metsatalu õuel. Nägin uhkeid elamisi, tavalise tööinimese kodu ning peremeheta krunte ja kinnisvara. Jäi käimata ainult rannas, kus elul on üldiselt kaks palet - kui kala tuleb, siis ei jaksa ka kogu maailma kassid seda ära süüa, ent kui teda ei ole (viimati nägin seda kuu aega tagasi Toilas), siis on see nagu leivata päev. Ja küsisin eneselt: miks peaksid kõik Kuusalu kiriku alla käivad inimesed koos paganate ning läbisõitjatega seisatama korraks Ahrensi monumendi ees - mida veel polegi - ja mõtlema hardusega uue kirjaviisi paremusest?

Entsüklopeedilised, sealjuures illustreeritud ja viidetega varustatud andmed leiab asjahuviline Ahrensi kohta Internetist isegi (www.laurentsiuse-selts.eu, Heiki Haljasorg; EEVA.www.utlib.ee). Sealt puudub ainult paar asja - teksti tõlked soome ja inglise keelde ning seletus sellest, mis üldse on kirjaviis, kaasa arvatud uus kirjaviis eesti keeles. Kuusalu kihelkonna, Ida-Harjumaa ja põhjaranniku elanike jaoks on siinkohal tähtsam elu väljaspool lingvistilist transkriptsiooni: vahemikku Piritalt kuni Vaivarani jääb palju kohti, mis kuuluvad Eesti kultuurilukku, kuid kust võib vabalt mööda sõita sisse keeramata ja hetkekski peatumata. Võtame järjest: Kose, Rebala, Jõelähtme, Muuksi, Kuusalu kirikuküla, Viitna, Haljala, Viru-Nigula, Sonda, Purtse, Küttejõu, Kukruse, Tammiku, Edise, Jõhvi, Toila, Sinimägede. Kui lisada kohad piki vana maanteed (Kodasoo, Viinistu jne.) ning maa poolt (Jüri, Kadrina, Avinurme, Mäetaguse, Kuremäe), saame kokku umbes 30 paika, mille ajalugu ei saa laudadega kinni lüüa. Ega inimesed, kes seal elavad, ei taha iga päev oma värava taha turiste koos autode-busside killavooriga. Nad tahavad elada oma elu ja võib-olla ei teagi, et kui väga huvitav novellikirjanik, karikaturist ja publitsist Karl August Hindrey (1875-1947) ennast 1944-1947 nõukogude okupatsioonivõimude eest varjas, siis üks tema põrandaaluseid peidukohti asus Pirita jõe ääres Kosel. Probleem seisneb järgnevas: kuidas teha Kuusalu kandi kultuurilugu maailmale selgeks nii, et mingi protsent nendest loendamatutest inimestest, kes iga päev Peterburi poole vurab või sealt Tallinna reisisadamasse kihutab, võtaks tükikese Kuusalu vaimutoidust ka seitsme maa ja mere taha kaasa?

Tegelikult on seesama probleem terav üle Eesti, ka meil Tähtveres. Ühiskond justkui on avatud, aga nagu lageda taeva all ilma Põhjanaelata. Umbes nagu raudteejaam Tapa linnas: perroonile saad sõita ka ratastoolis, aga kui Ühendkuningriigi monarh Elizabeth II peaks enne susla väljumist tahtma käia välipeldikus, siis sinna ta ka sureb. Ajalugu peab olema kättesaadav! Sain ise Kuusalu kiriklast kaasa mitu ilusat trükist, kuid kolme ei saanud, sest neid veel polegi: dr. Gustav Vilbaste (1885-1967) elulugu, murde- ja pärimuse koguja Edgar Lilheina (1916-1999) elulugu ja vana maantee kaardi sellel lõigul, mis jääb Kuusalu kihelkonna piiridesse. Arvutiformaadis on niisugune täiesti olemas, tarvis vaid varustada kohanimede murdepärase esitelu ja kaardi legendiga.

Muidugi - kui Ahrens ükskord oma mälestusmärgi ka saab, ega see siis veel ei tähenda, et sul kuskilt kohapeal on ka kuulda-lugeda kõnet Kuusalu murdes; see töö tuleb võtta ette eraldi. Ja kui sammas on valmis, siis selleks ajaks on võib-olla pastoraadi trepp juba nii lagunenud, et kiriklasse tuleb ronida aknast. Miks me peame seda pealt vaatama? Kuusalu ei ole kunagi mõeldud Tallinna eeskojaks - et pühid seal jalgu ja oled tund hiljem Tallinna kesklinnas Jaani kiriku ees Vabaduse väljakul nagu rahvuskommunist muistegi.

 

11. augustil 2013 Tähtvere mõisas