• Prindi

Vile aitas tundi ja papp läks tapeediks

Sulfaattselluloositehas esimese iseseisvusperioodi ajal. Enamusele inimestele seostub Kehra 1938. aastal avatud tselluloosi- ja paberitehasega. Harjumaa muuseumis avatud suurejooneline näitus "Elu Kehra tehase korstna all" räägib lugusid ehitamisest, sale igapäevaelust ning töötajate näpuosavusest.

Muuseumi teadur Liisi Taimre tunnistas pühapäevasel avamisel, et näituse koostamine oli väga keeruline. "Igal inimesel ja põlvkonnal on oma nägemus, meenutus või kogemus seoses tehasega. Seda alates 1930ndatest kuni 21. sajandini välja," rääkis Taimre.

Tehase ajalugu ei saa ühte saali kokku panna. Seepärast valis teadur eredamad ja põnevamad hetked. Näitus algab suurte piltidega tehase avamisest 1938. aasta 25. augustil. Algus oli tõeline rahvuslik uhkus ning suurpäev. "Erirongiga sõitis Tallinnast kohale president Konstantin Päts, kes pani üheainsa nupulevajutusega seadmed tööle. On avaldatud ka riigipea kõne. Järgmisel päeval oli suuremate lehtede esikülg pühendatud Kehra tehasele," näitas Taimre väljapanekut.

Hais ajas iiveldama

Aga kõlavaid kõnesid ja visiite asendas peagi argipäev. Juba septembris kirjutasid kohalikud ettevõtte juhtkonnale esimesed kaebused. "Tehas kohiseb pidevalt. Seepärast ei saa elanikud omavahel rääkida ja öösel magada," kurtsid kohalikud. Edasi on kaebused roiskvete kohta. See rikkuvat kaevud, tapvat jões kalad ning vähid. "Vesi on jões sogane. Üle asula ulatuv hais ajab südame pahaks ning inimesed oksele." Samuti kurdeti, et korstnast tõusev suit määrib kuivama riputatud pesu.

Aga elu ei koosnenud ega koosne siiani tuimast tööst ja kaebustest. Poolsalaja tõid kohalikud koju seebikivi, millest keedeti seepi. Saepuru sobis hästi sigadele allapanekuks. Tehases jäi üle ka vilti, millest naised ketrasid lõnga. Õhuke papp aga asendas korteris tapeeti.

Nõukogude aeg tõi plaanid, lööktöö ning kõlavad loosungid. Sellest ajast on üleval autahvel kunagiste direktorite fotodega ning käskkirjadega. Tehasel oli ka oma seinaleht "Praagijahutaja". Viimases pilkas 1957. aastal mahajääjaid Miki-Hiir ise. "Tööd tehti vähe. Ning seanahka veeti koos viinaga," teatab pilkelugu.

Eetrimaiad Petseri mehed

Et tehase peamine toodang on olnud kartong ja paber, siis on keset saali suur paberirull kroonikaga. Alates aastast 1936, kui alustati planeeringu ja ehitusega, kuni tänaseni, kui Singapuri Tolaram Grupile kuuluv tehas annab aastas 69 000 tonni jõupaberit ja tööd 408 inimesele.

Lisaks näitusele jõudnud materjalile teavad kohalikud tehasest veel lugematul hulgal legende. Nii rääkis Ants Miidla, et aastatel 1936-1938 ehitas tehast vendade Edenbergide firma. Müüritöödel oli põhiliselt Petserimaalt pärit mehed. "Nad viina ei joonud, vaid ainult eetrit. Kohalikul apteekril läks eetri müük väga hästi. Ta ei jõudnud seda enam Tallinnast kohale vedada," ütles Miidla.

Maaja Naruskile meenutas aega pärast sõda. Toona oli tehas sisustatud uute trofeemasinate ja seadmetega. "Aga naljalugu oli selles, et kui tehas valmis aastal 1938, siis seadmed olid kümme aastat vanemad," naeris Narusk.

Koos jõupaberi tootmisega avati tehases ka kotitsehh. Selle õmblustoas töötasid naised. Agaramatel olid laupäeva õhtuks käed verel, sest toona maksti palka tükitöö järgi ning plaan oli pidevalt ületatud. "Aga üle selle ei tohtinud pingutada. Kui veidike üle läks, siis said preemiat. Kui aga liiga kaugele jõudsid, siis pandi uuel aastal rängad plaaninumbrid peale," meenutas Narusk.